Uudised

Kõik sai alguse ühest esinemisest Pariisis, mis sütitas ühe kandlega kahes noores muusikus unistuse. Täna, vaid mõni aasta hiljem, on Duo Ruut nimi, mis ei jäta külmaks kuulajaid ei Eestis, Jaapanis ega Austraalias. Nad on ehe näide sellest, et kodumaine pill kannel võib vallutada ka maailma lavasid ja südameid!

Ekspordilugude rubriigis “Eestist maailma” uurime, mida on vaja selleks, et kodumaised artistid lööksid laineid ka väljaspool Eestit. Duo Ruudu liikmed Ann-Lisett Rebane ja Katariina Kivi räägivad loomingulisest vabadusest, katsumustest ja loomulikult muusikast. 12. juunil andis Duo Ruut välja oma teise albumi „Ilmateade”, mis on juba pälvinud ka rahvusvahelist menu ja mida esitleti suvel ka Glastonbury laval, kus esmakordselt kõlas laval eesti keel. 17. septembril astuvad nad üles mainekal Reeperbahn Festivalil Eesti kureeritud ESTonishing laval.

1. Alustame algusest. Kus ja millal oli teie kõige esimene välisesinemine?

Meie esimene välisesinemine toimus 2019. aastal 24. veebuaril Pariisis. See oli Eesti saatkonna vabariigi aastapäeva pidu, kuhu keegi oli kuskilt meid esinema leidnud. Olime siis gümnaasiumi lõpetamas ja see reis sütitas meis tunde, et pärast kooli lõppu on just see midagi, mida iga hinna eest edasi ajada.

2. Kuidas tekkis äratundmine ja soov vaadata Eestist kaugemale ning püüda rahvusvahelist tähelepanu? 

Tunneme, et meie lähtepunktiks pole õieti kunagi olnud rahvusvahelise tähelepanu püüdmine. Pigem üritame tajuda ja aru saada, kus meie muusika järgi isu on, ning seda siis võimalikult palju nendesse paikadesse viia. Laialdaselt tähelepanu püüdmine on selleks hea tööriist, aga tõeliselt on kasu sellest ainult siis, kui kuulaja meid seeläbi üles leiab.

3. Millised riigid või esinemispaigad on teid kõige soojemalt vastu võtnud  või meelde jäänud? Miks just need? 

Kõikide kohtade hulgast on väga raske ühte lemmikut valida – kaugemad paigad on tihti suurimaks üllatuseks, olgu see siis Usbekistan ülevoolava, Austraalia uskumatult vaba või Jaapan vaoshoitud publikuga. Samas oleme ka Euroopat risti-põiki läbi tuuritades kohanud kõikvõimalikku publikut. Lõuna-Euroopas on publik hea, sest nad väljendavad oma emotsioone kohe ja kunagi ei pea arvama, kas publikule meeldib meie kontsert või mitte. Eestile lähemal on publik hea, sest nad lasevad muusikal vaikuses lõpuni kõlada, enne kui ise häält teevad, ning see loob tihti üsna laheda atmosfääri.

4. Mida on ühel artistil ikkagi vaja, et välistähelepanu saada? 

Oskamata nii suurele küsimusele üheselt vastata, vastame, mida ise usume. Usume, et kõige alus on hea idee – midagi, mida välismaa korraldajad endal kodust ei leia. Kui Saksamaal on kartulit, pole Eestist vaja kartulit tellida, aga kui jube kohukese isu peale tuleb…

5. Mis on olnud suurimad väljakutsed, katsumused ja õnnestumised sellel teekonnal? Kes või mis on olnud suurimad abilised? 

Nagu iga teinegi valdkond, on ka reisiva muusiku elu üks pikk rodu suuremaid ja väiksemaid katsumusi ja õnnestumisi. Olles palju aega kodust eemal, koguneb aastate jooksul palju sünnipäevi-pulmi-matuseid, millest loobumine ei ole kergelt tulnud ning sellega rahu tegemine on omaette oskus, mida arendada. Suurimad abilised ongi kõik need inimesed, kellega me igapäevaselt kokku puutume – olgu selleks siis meie manager Marili, kes annab endast kõik, et peale katsumusi tuleks alati õnnestumised, kui ka meie pered ja muud lähedased, kes meiega kõige suuremaid võite alati jagavad.

6. Kas ja kuidas on Eesti muusikatööstus/-meedia teid toetanud? Milliseid võimalusi olete ise leidnud ja kasutanud? 

Meil on vedanud, et Eesti muusikatööstuse näol leidub nii kindel seljatagune, millele toetudes saame endale ja ka teistele artistidele välismaal aina kindlamat teed sillutada.

7. Kas olete teinud muusika-alast koostööd mõne välistegijaga? Mida see on teile andnud? 

Loomingulise koostöö osas oleme seni jõudnud veel ainult plaanini, kuid pidevalt töötame koos välismaa agentuuridega, kes meile vastavatesse paikadesse esinemisvõimalusi otsivad ning pakuvad. See annab meile võimaluse pääseda näiteks prantsuskeelsesse muusikamaailma, kuhu ilma keeleoskuseta sisenemine oleks väga keeruline.

8. Millistel (esitlus)festivalidel on olnud kõige suurem mõju teie tegevusele?

Eesti muusikutel veab tohutult, et meie oma kodus toimub üks Euroopa parimaid esitlusfestivale. Seega katsume igal aastal Tallinn Music Weekist viimast võtta ning kontakte luua – üsnagi paljudele festivalidele Euroopas oleme jõudnud läbi TMW. Lisaks on festivalidest kõige rohkem järelvõnkeid tekitanud Womex ning Eurosonic festival Hollandis. 

9. Millised on teie tulevikuplaanid, mida järgmiseks oodata? 

Meie eesmärk on alati olnud teha võimalikult lahedat muusikat, mängida seda võimalikult hästi ja võimalikult paljudele inimestele. Suve alguses ilmunud albumi näol on esimene ja korralikult harjutatud lugude näol teine punkt rahuldustpakkuvalt täidetud, ehk nüüd jääbki üle jälle kolmanda punktiga tegeleda – aina suuremaks ja kaugemale.

10. 3 praktilist nõuannet teistele muusikutele, kes soovivad rahvusvaheliselt tegutseda? 

Nr 1. Plaane võib teha, aga maailm otsustab lõplikult. On lihtsam mitte hoida kümne küünega igast plaanist kinni, kui elu tahab sind ilmselgelt teise kohta suunata. Samas ei tohi seda segi ajada nende hetkedega, kus on lihtsalt raske. 

Nr 2. Mis puudutab loomingut, siis leidub vastanduvaid arvamusi ja hinnanguid absoluutselt kõigele, mida teed. Kellelegi meeldiks, kui laval üleni musta riietatult silmad kinni laulad, ja kellelegi teisele, kui laulmise ajal Pipi kostüümis kukerpalle teeksid. Kui see on sinu muusika, siis sina otsustad, mis on hea.

Nr 3. Mõnikord on okei laval teistele asjadele mõelda. Iga kontsert ei ole elu parim kontsert ning kui maitsvale õhtusöögile mõtlemine aitab meeleolukama ja kvaliteetsema kontserdi anda, siis ei pea selle pärast ennast süüdi tundma.

11. Paar piireületavat kuulamissoovitust?

“The Bird Of A Thousand Voices” – Tigran Hamasyan ja Portugalist pärit MARO.

_________________________________________________________________________________

Maiuspalaks 

Kas sul/teil on mõni ebausk, rituaal või muu kindel tegevus enne lavale minekut?

Ann-Lisett küsib Katariina käest, kas tal on patsikumm kaasas, mida “Kuuse kohas” vaja läheb, ja Katariina küsib, kas medikas on kaasas. See on meid rohkem kui ühe korra piinlikust olukorrast päästnud.

Kui peaksite looma supergrupi, kus on kolm teist muusikut (elus või mitte), siis kes need oleks? 

Kui juba elu/surma/aja piire nihutada saame, siis ehk võtaks kampa kuskil 7-aastased iseendid. Neil oleks kindlasti palju lahedaid ideid, mida nemad teostada ei oskaks ning mille peale me täiskasvanutena ei tuleks. Kolmanda valiku jätaksime tulevikuks soola, kui maailmas keegi hädasti surnust tagasitoomist vajaks. 

Kui sinu/teie muusika oleks toit, siis milline ja miks?

Tšillišokolaad – alati natuke midagi muud, kui arvata oskad, aga kokkuvõttes ikkagi enamasti maitsev.