Uudised

Möödunud teisipäeval toimus Tartus Genialistide Klubis järjekorras teine Music Estonia korraldatud muusikaettevõtluse päev SPOT, eesmärgiga koos muusikavaldkonna tegijatega kaardistada, millist mõju loob muusika Tartu kultuurile, kogukonnale ja majandusele laiemalt ning kuidas paigutub Tartu roll laiemalt Eesti muusikasektori arengusse. Juttu tuli muuhulgas nii karjääriteekonnast, plaadipoodide rollist kui ka Siurust ning Tartu kontserdielust laiemalt. 

Päeva juhatas sisse Music Estonia juht Ave Demelemester, kes tutvustas lühidalt Music Estonia fookustegevusi ning päeva kava. Programmi avas paneeldiskussioon “Tartu vaib: mis kujundab siit stardi saanud artiste?”, kus kohalikud muusikud arutasid koos moderaatori Evelin Kiviga, millised on olnud toetavad tegurid, kas ja millest on nad puudust tundnud ning miks just Tartu on endiselt koht, kus sünnivad uued nimed ja uued soundid.

Paneelis osalesid trummar Robert Leht, Eeva Talsi, Ats Lukas ehk benakanister ja Laura Põldvere, kelle kõigi teekond muusika juurde olnud üksjagu erinev. Talsi suunasid muusika tegemise juurde haridus ja muusikaõpetajad, samas kui Leht nägi trummimängus eelkõige teraapiavormi. Benakanistri tõi räpi juurde SoundCloud, ja kuigi ta läks Viljandi Kultuuriakadeemiasse katsetele, loobus ta sisseastumise plaanist. 

Ka esimesed etteastumised lavalaudadel on muusikutel erinevad – Põldvere mäletab esinemist liiga palju võtnud soomlastele Vilde kohviku teisel korrusel Lille majas, Talsi juba pärimusmuusika õpingute ajal Viljandi kultuuriakadeemias ja Vanemuise kontserdimajas. “Terve kontserdi oli nii halb olla, aga elasid üle! Tartus esinenud palju küll, ka üks esimesi kontserte Gen klubis, Kihnu Virve tantsis esimeses reas polkat,” meenutas Talsi.

Benakanister tegi esimese esinemise 15-aastaselt kooli rebastepeol. “Tegin ühe salmi, aga kõik sõnad läksid meelest ära.” Leht tegi oma esimesed sammud Härma kooliballil, aga jõudis koolibändiga mängima ka korpidesse ja Trefneri kooli, mis said teoks just tänu sellele, et ta on Tartus. Nüüd aga on paljud, sealhulgas ta ise, Tallinnas. Põldvere märkis, et Tartu on linn, mis esindab oma ajale ja loomingule “jah” ütlemist. “Vähem teha, aga rohkem jõuda.”

SPOT jätkus tutvustavate ettekannetega. Thea Zaitsev rääkis lähemalt oma Tallinnas tegutsevast management- ja kirjastusettevõttest ning sünkagentuurist Tier Music, mis üks Music Estonia arenguprogrammis osalenud ettevõtetest. Uku Pütsepp aga tutvustas oma rahvusvahelise haardega kohalikku vinüülplaatide ultrahelipesemise masinate tootmisele keskendunud ettevõtet Degritter.

Paneelprogramm jätkus aruteluga teemal “Plaat pöörleb edasi: füüsilise formaadi uus laine”, mis moderaator Merit Maaritsa suunamisel uuris, kuidas füüsiline formaat ja plaadipoed oma tähtsust Tartus hoiavad, isegi pigem kasvatavad ja kuidas see aitab kogukonda luua ning hoida. Oma sissevaateid ülikoolilinna suundumuste kohta jagasid poodnikud Robert Kähr (Biit Me), Ahto Külvet (Psühhoteek) ja Rainer Rob Sirel (Gramophonetree).

Sirel märkis, et kuigi Tartus on kolm plaadipoodi, ei tundu, et need omavahel konkureeriks, sest samad kliendid käivad kõigis kolmes poes. Kuigi plaadipoe käibeid on mõjutanud aastate jooksul nii koroona kui ka praeguse aja üldine hinnatõus, on panelistide sõnul pigem märgata mitmeid hüppeid. Isegi kui müüginumbrid vähenevad, tuleb nn friike juurde, tõdes Kähr, Sirel märkis, et 2025. aasta on olnud pigem väga hea ja ei ole ohtu, et peaks poe kinni panema.

Külveti sõnul on tema plaadipoe mõte on teada võimalikult vähesest võimalikult palju “Ma tahan, et mul oleksid erilised peened asjad, mida ma saaksin tutvustada,” lisas ta. Samas tuleb teha kompromisse selle vahel, mida kliendid küsivad ja mida ise pakkuda tahaks. “Kompromissid on Frotee, Misha Panfilov, Groove of ESSR kogumikud. See oli minu jaoks suur väljakutse. Mõned muinasjutud ja eesti asjad, neid on lihtne müüa, sest need on head.”

“Minu poest neid plaate ei leia, sest ma tean, et teised müüvad neid palju. Loomulikult – kui on poes püsikliendid, siis tead nende maitset ja saad soovitada. Enamasti müüngi selle plaadi maha, mis parasjagu käib,” sõnas Sirel, kelle sõnul on plaadipoe pidamine nagu väike klubi. “Laupäeviti on pood lahti 12–15, aga tihti olen seal 17–18ni. Koguneb seltskond kokku, aeg läheb, jutustame, tekib klubimeeleolu ja juttu jätkub kauemaks.”

Paneelarutelu järel tutvustasid oma tegevust Ö Stuudio ja Sviby. Esimesest on aastate jooksul kasvanud välja kunstnike ja loovisikute loomeklaster, mille keskmes on küll Martin Kikase ja sõprade asutatud salvestus- ja produktsioonistuudio, aga mis on muuhulgas kasvanud alates 2008. aastast ka kohaks, mis tegeleb eri laadi liikuva pildi loomisega. Sviby keskkonna, mida veab eest Jaan Naaber ja mis püüab sarnaselt Degritterile rahvusvahelist haaret eesmärgiks on aga pakkuda ürituste korraldajatele konkurentidega võrreldes suuremat tuge ürituste haldamisel ja turundamisel.

SPOT-päeva viimane ja kõige mahukam paneelvestlus “Tartu kontserdipaigad ja kuhu mahub Siuru?” keskendus aga Tartus ja ka väljaspool rohkelt poleemikat tekitanud kultuurikeskuse teemale, laiemalt aga kontsertpaikade võimalustele ja piirangutele Emajõe Ateenas ning sellele, kuidas need üksteist tulevikus mõjutada võiksid.

Kuigi kultuurivaldkonnas on palju räägitud nn raha betooni valamisest, siis leidis Vanemuise kontserdimaja juht Eve Alte, et kui ei ole korralikku betooni, ei ole mõtet ka palkasid maksta ning vaja on leida kuldne kesktee. “Suuremat ruumi on vaja, samas peame mõtlema, kuidas seda üleval peame.”

L Tips Agency Estonia all pressi ja turundusega tegelev Liina Tammepõld märkis, et nende jaoks on Tallinnast oma üritustega välja tulla suur risk, olgugi et Tartu eelmise aasta kultuuripealinna tiitel avas nii mitmedki uksed ning nüüd kuulutaski agentuur välja ka ühe suurkontserdi ka Tartus, kus nad on varem korraldanud vaid ühe ürituse. Ta tõdes, et Siuru plaanitavas mastaabis saale leiavad nad Tallinnas ka, kui Tartus leiduks kohti mahutavusega 1800–2000, oleks jutt hoopis teine.

Rääkides sellest, miks Siuru mahutavus on langenud planeerimise käigus 1500 püstijalakoha peale, sõnas Tartu abilinnapea Elo Kiivet, et pool auru on läinud sellele, et üldse põhjendada, miks on kultuurikeskust ja saali üldse vaja ning vahepeal oli tunne, et ei jõua ka selle arvuni. Samas rõhutas ta, et nende suurim soov on olnud paindlikkus ja kiirus, et korraldajatele saaks hinnad tuua võimalikult alla ja et sileda põrandaga täiesti tühi blackbox oleks võimalikult kiire ka üles panna, seda kuni tehnikani välja. “Kvaliteedi ja kiiruse osas ei ole me pidanud õnneks järeleandmisi tegema,” lisas ta.

KAUGE festivali korraldaja Martin Sõgel meenutas ka UNDA festivali kogemust Eesti Rahva Muuseumis, märkides, et üldjoontes oli hea viia reiv kohta, kuhu sa seda kunagi ei viiks, kuigi tema ja mitmete teiste jaoks kõige selle toomine Eesti kultuuri hälli hästi kokku ei klappinud. “Meie kui korraldajate viga oli see, et festival jäi liiga suureks, üks ots oli liiga kaugel ja teine ka. Küsimus oli ka see, et tartlane on laisk, küsimus on kauguse kohta. Roosi tänavalt ta otseselt kaugel ei ole, aga siiski. Seetõttu UNDA selline edulugu ei olnud. Turunduslikult prooviti liiga palju välismaad ja Tallinnat kaasata.”

Siuru juures on Sõgeli jaoks tähtis, et saaks teha erineva stiiliga muusikat. “Küsimus on ka selles, mis on Tartu tehniline võimekus – kas on piisavalt siin valgustehnikat või peab selle Tallinnast tooma. Kõige suurem kulurida on lisaks tööjõule ka transport. Küsimus on, kas suudame kõike kinni maksta. Tartus ka vaikselt produktsioon areneb, kuid Tallinnas on see tase olemas.”

Nii pole ta kindel, kas kohalikud tehnikafirmad suudavad tulevikus Siuru vajadused ära katta. Alte tõi välja, et Eesti Rahva Muuseumil on hea ladu, mida kinnitas ka ERM-i etenduste ja kontsertide projektijuht Maarika Pokinen – seda võimalust kasutavad korraldajad palju, kuigi hinnad pidevalt tõusevad ja see tekitab omaette raskusi. “Siuru know-how on hea, sest ERM-i kunagine tehnikajuht Taavi Toom nõustab ka neid. Ta teab täpselt, mis on ERM-i miinused.”

Alte sõnas, et nad on valmis, et kui Siuru valmis saab, tekib turul teatud turbulents. “Paanilist hirmu pole, et me täitsa kuivale jääksime. Iga pidu leiab oma kontingendi ja koha. Aastate jooksul tekib tasandumine ja jätkub igale poole. Usun, et uus maja ongi äge. Aastas üle 400 sündmuse võõrustava Genialistide klubi programmijuht Paul Lepasson ei leia, et Siuru võiks Genialistide klubile konkurentsi pakkuda. “Meil ei mahu siia väga paljud asjad ära. /—/ Mida rohkem toimub, seda parem see kõigile on.”

Tartu sündmuste korralduskeskuse produtsent Ragnar Konson märkis aga, et nende poolt vaadatuna ei lahenda Siuru kahjuks midagi. “Zetodega julgen Siurus teha, Ellipiga ei julge. Suurem probleem on väiksemate kohtadega, mis on mugavad nii külastajatele kui ka korraldajatele. Ongi tähtis, et saaks täisteenuse ja ei peaks mujalt juurde võtma erinevaid teenuseid.”

Kiivet lisas, et täna ei planeeri nad seda maja millimeetri pealt täpseks. “Jätame sinna kosumisruumi ka. Märksõna on palju erinevaid saale. Siuru ei konkureeri üldse ERM-i ega kontserdimajaga. Siurus pole võimalik klassikalist muusikat teha. Loodame, et saame Siuru kaudu koostöö paremini käima, katame kõik ära ning toetame üksteist. Ehk et see ei oleks ainult ruum.”

Alte tõi välja, et oluline on teada, millise missiooni Siuru kultuurikeskus võtab. “Kas tal on äriline eesmärk või on ta kultuurikandja. Kui kultuurikandja, siis ta vajab toetust. Mind pani veidi muigama eelarve osa, et ta hakkab 1,3 miljonit tulu tooma aastas. Unistusena on see hea, aga elektriarved tuleb ära maksta. Kui käime missioonitundest, anname noortele või huvigrupile võimaluse, siis see ei too tulu, arved on vaja ära maksta.”

Kokkuvõttes näitas SPOT, et isegi kui Tartu ei ole oma arengutempolt ja võimalustelt Tallinn, ei peagi ta olema, sest ülikoolilinnal on pakkuda oma terviknägemus sellest, kuidas kohalik muusikaelu saab ja võib areneda teisiti. Selliselt, mis arvestab kohaliku publiku ja kultuuriga, aga näeb ka võimalusi, kuidas pakkuda Eesti teiste suurlinnade kõrval omalaadset muusikakogemust ning uuendusmeelsust, mis saab ühtaegu olla eeskuju ja õppimiskoht kõigile teistele valdkonnasektoritele üle Eesti. Samuti taolise rahvusvahelise ja tuleviku vaatava meelelaadi ja mõõtmega, mis on ligitõmbav ka külastajatele väljastpoolt, olles samas ainulaadselt oma Tartule ja tartlastele.

Autor: Merit Maarits

Seminari kaasrahastas Euroopa Liit.